Jacques Lemercier
| Jacques Lemercier | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Jacques Lemercier |
| Sündinud |
1585 Pontoise, Prantsusmaa |
| Surnud |
13. jaanuar 1654 Pariis, Prantsusmaa |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | arhitekt |
| Kunstivool | klassitsistlik barokk |
| Patroonid | kardinal Richelieu |
Jacques Lemercier (ka Le Mercier; 1585 Pontoise – 13. jaanuar 1654 Pariis) oli prantsuse arhitekt ja insener.
Lemercier kuulus 17. sajandi uuenduslike arhitektide kolmikusse. Jacques Lemercier, Louis Le Vau ja François Mansart ühendasid antiigi elemendid varase Rooma barokkarhitektuuriga ning panid sellega aluse baroklikule klassitsismile Prantsusmaa arhitektuuris.[1] Tänapäeval seostatakse Lemercier' töid eelkõige kardinal Richelieu ja kuningas Louis XIII valitsusajaga.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Jacques Lemercier sündis 1585. aastal Pariisi äärelinnas Pontoise'is. Tema isa oli arhitekt Nicolas Lemercier.[1] Ajalookirjutuses on oletatud, et ta alustas oma arhitektuuriõpinguid Salomon de Brosse'i juhendamisel. Aastatel 1607–1614 täiendas Lemercier end Roomas, keskendudes eelkõige arhitekt Giacomo della Porta tööde uurimisele.[2] Prantsusmaale naasnult töötas ta kaks aastat (1614–1616) sildade ehitusinsenerina. Sel perioodil valminud rajatistest on kuulsaim 1632. aastal koostöös François Mansartiga valminud Point Neuf, Garonne'i jõele (Toulouse) rajatud kivisild.[3]
1616. aastal sai Lemercier' esimeseks suuremaks ülesandeks lõpetada Marie de' Medici tellitud Louvre'i palvekabeli (L’Oratoire du Louvre) ehitus. Hoone planeerimist alustas arhitekt Clément Métezeau. Koguduse arveraamatute kohaselt lõpetas Lemercier hoone detailplaneeringu 1621. aastal. Lemercier' eestvedamisel ehitati kabelile kooriruum, aknad ja lööv.[4]
1617. aastal tellis kuningas Louis XIII Lemercier'lt jahilossi projekti, mille põhjal püstitati 1623–1624 kaasaegse Versailles' kompleksi südamesse tagasihoidlik kahekorruseline loss.[5] Tänapäeval asub lossi kohal marmorõu (Cour de Marbre).
Kahe eelkirjeldatud suure projekti edu tõi Lemercier'le kiire tuntuse ja tunnustuse: 1618. aastast nimetati ta õukonna teenistusse kuningliku arhitektina (architecte du roy), palgaks 1200 liivrit.[4]
1623. aastal sai Lemercier tellimuse Salomon de Brosse'i projekteeritud Hôtel de Liancourti täiendamiseks (lammutatud 1825). Lemercier kahekordistas hoone seniseid mõõtmeid, lisas sellele suursuguse fassaadi ja kaks tiiba ning ääristas kogu kompleksi uhke hooviga. Hoonet peetakse ilmekaks näiteks Lemercier' loodud linnaarhitektuurist.[6]
1625. aastal määrast kardinal Richelieu (1624–1642), toonase Pariisi kunsti- ja arhitektuurielu võtmeisik, Lemercier' Louvre'i edasiehituse vastutavaks arhitektiks. Lemercier projekteeris Louvre'i läänefassaadi põhjapoolse osa ja kuulsa kellapaviljoni (Pavillon de l'Horloge).[5]
Kardinal Richelieust sai peagi arhitekti patroon. 1626. aastal alustas Lemercier Richelieu tellimusel Sorbonne'i kiriku projekteerimist.[2] 1629. aastal projekteeris ta Richelieu tarbeks kardinalipalee (Palais Cardinal, hilisema nimega Palais Royal).[2] Muuhulgas oli hoonesse ehitatud kaks teatrisaali ning galerii kardinali kunstikogu eksponeerimiseks. Palees asuv teater oli üks esimesi rajatisi Prantsusmaal, mis ehitati ainult teatrikasutuseks.[4] 1631. aastal koostas Lemercier ambitsioonika patrooni palvel Richelieu palee (Château de Richelieu) ja seda ümbritseva ideaallinna plaani. Hiiglaslik paleekompleks rajati Indre-et-Loire'i piirkonda, kahe jõe suudmesse.[2] Ehkki kindlus lammutati suures osas 19. sajandi alguses, on linn siiski säilinud.
1646. aastal jätkas Lemercier François Mansarti alustatud Val-de-Grâce'i projekti.[2] Lemercier' eestvedamisel ehitati hoone ligikaudu 10 meetrit kõrgemaks ning sellele lisati kesklööv ja võlvid.[5] Austria Anna tellimusel valminud votiivkirik valmis 1647. aastal.
Lemercier osales ka projektides väljaspool Pariisi ning kujundas ümber pealinnast 50 kilomeetri kaugusel asuva Fontainebleau palee kabeli ja kuninga eluruumid.
Jacques Lemercier suri kohe pärast Saint-Rochi kiriku ehituse (1653) algust. Lemercier' viimaseks jäänud projekti on peetud justkui tagasivaateks arhitekti hiilgavale loomingule. Notre-Dame'i eeskujul valminud pühakoja projekti võttis pärast Lemercier' surma üle Jules Hardouin-Mansart. Saint-Rochi kirik kujunes 18. sajandi alguses üheks Pariisi peamiseks pühakojaks.[7]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Louvre’i kellapaviljon
[muuda | muuda lähteteksti]
Louvre'i lossi kellapaviljoni (Pavillon de l'Horloge ka Pavillon Sully) nurgakivi pandi kuningas Louis XIII osavõtul pidulikult 1624. aasta suvel. Lemercier määrati Louvre'i lossi juhtivaks arhitektiks 1625. aastal. Tema ülesandeks oli ehitada siseõue (Cour Carrée) ümber joonistuva fassaadi loodenurk ja keskne kellapaviljon.[8] Nelinurkse kupliga paviljon rajati aastatel 1625–1645, Jacques Sarazini neli paari karüatiide valmis vahemikus 1639–1640. Paviljoni nimetus tuleneb prantsuskeelsest sõnast horloge ('kell'), mis lisati hoonele 19. sajandil.[9]
1626. aastal põhjustas projekti kulu ohtralt poleemikat, sest Kolmekümneaastasest sõjast taastuva Prantsusmaa riigikassa oli tühi. On oletatud, et ehitus peatati kuni 1639. aastani.[8]
Eelmine Louvre'i arhitekt Pierre Lescot oli projekteerinud atikakorrusega kolmekorruselise fassaadi, mille rajamist Lemercier jätkas. Sarnaselt Lescot'ga kasutas ka Lemercier fassaadi kujundamises poolsambaid ja pilastreid, uuendusena lisas ta poolkorruse akende vahele kaunistuseks rikkalikult reljeefe. Kui fassaadi ehitamisel lähtus Lemercier oma eelkäija valitud stiilist, siis kellapaviljoni kujundus on täielikult originaalne. Lemercier' projekti põhjal valmis Louvre'i lossi esimene nelinurkne kuppel (Toit à l’impériale).[9]
Siseõuepoolne osa paviljonist kannab nimetust Pavillon de l'Horloge, fassaadipoolne osa Pavillon Sully. Viimane on nime saanud Sully hertsogi Maximilien de Béthune'i järgi.
Sorbonne'i kirik
[muuda | muuda lähteteksti]
Kardinal Richelieu tellimusel valminud Sorbonne'i kiriku (Chapelle Sainte-Ursuline) projekt valmis 1626. aastal. Kirik rajati vahemikus 1635–1642, selles asub ka kardinal Richelieu mausoleum. François Girardoni kujundatud marmorist hauamonument lisati hoonele 1694. aastal.[10]
Sorbonne'i projekti peetakse tõenduseks Rooma perioodi mõjust Lemercier' loomingule. Nii hoone üldplaan kui ka kuppel meenutavad Rosato Rosati loodud San Carlo ai Catinari kirikut Roomas.[1] Sarnaselt Rosati ehitisega on Lemercier' loodud Sorbonne'i kirik Kreeka ja ladina risti segatüüpi põhiplaaniga, mille keskosa kohal kõrgub kuppel. Suurima erinevusena on Sorbonne'i kesklööv San Carlo ai Catinari kiriku omast pikem ja laiem.[11]
Kirikul on kaks võrdse tähtsusega sissepääsu, millest üks avaneb sisehoovi ning teine hoone ees asuvale väljakule[1] Kahe võimsa sissekäiguga planeering oli tema kaasajal novaatorlik. Läänepoolne sissepääs oli avalik, hoovipoolne sissepääse uhke portikusega oli aga mõeldud vaid vaimulike akadeemia liikmetele.
Kiriku läänefassaadi kujundamisel võttis Lemercier eeskujuks Giacomo della Porta jesuiitide kiriku Il Gesú. Fassaadil domineerivad silmapaistvad korintose sambad ja pilastrid. Vaatamata massiivsetele vormidele ja jõulisele talastikule mõjub Sorbonne'i läänefassaad siiski kergelt ja kõrgustesse püüdlevalt.[12]
Hoovipoolne fassaad on klassitsistlike ja barokkelementide segu. Lemercier kasutas esimesel korrusel kuut antiiktemplit meenutavat sammast, mis loovad tugeva aluse. Teine korrus on tihedama sammastikuga ja dekoratiivsem, seega hoovipoolne fassaad on ühtaegu elegantselt peen aga ka jõuline.[13]
Arhitektuuriajaloolase Barbara Borngässeri hinnangul sai Rooma eeskujul püstitatud Sorbonne'i kirikust "Prantsusmaa klassitsistliku baroki üks olulisemaid teetähiseid".[2]
Tähtsus
[muuda | muuda lähteteksti]Jacques Lemercier'd võib pidada Prantsuse barokiajastu murranguliseks arhitektiks. Tema loomingut iseloomustab traditsiooniliste vormide kombineerimine Rooma eeskujudega. Just tema loomingu kõrgajal kujunes Prantsuse sakraalarhitektuuris välja omanäoline klassitsistlik barokkstiil. Lemercier' loodud võimsa kupliga Sorbonne'i kirikust kujunes omamoodi teetähis Prantsuse sakraalehituses.
Galerii
[muuda | muuda lähteteksti]-
Votiivkirik Val-de-Grâce -
Sorbonne'i kiriku läänefassaad -
Louvre'i kellapaviljon -
Louvre'i palvekabel -
17. sajandi gravüür. Palais Cardinal, hiljem Palais Royal -
17. sajandi gravüür. Sorbonne'i kirik -
17. sajandi gravüür. Kardinal Richelieu loss -
Lemercier' viimane projekt Saint-Roch
_by_an_unknown_artist_(adjusted).jpg)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Millon, Henry A. (1961). Baroque and Rococo Architecture. New York: George Braziller Inc. Lk 29.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Toman, Rolf (2008). Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 128.
- ↑ Costa, Georges (2001). Jacques Lemercier et la construction du Pont Neuf de Toulouse. Mémoires de la Société archéologique du Midi de la France, tome 61. Lk 145.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Bauchal, Charles (1887). Nouveau dictionnaire biographique et critique des architectes français. Paris: A. Daly fils et Cie. Lk 355.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Sturgis, Russell (1901). A Dictionary of Architecture and Building, Volume II. New York: Macmillan. Lk 737.
- ↑ Façade of Hôtel de Liancourt Web Gallery of Art]
- ↑ Ayers, Andrew (2004). The Architecture of Paris. Stuttgart, London: Edition Axel Menges. Lk 46.
- ↑ 8,0 8,1 Anthony Blunt (Oct. 1960). Two Unpublished Drawings by Lemercier for the Pavillon de l'Horloge. The Burlington Magazine, Vol. 102, No. 691. Lk 447.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend)CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ 9,0 9,1 Ayers, Andrew (2004). The Architecture of Paris. Stuttgart, London: Edition Axel Menges. Lk 35.
- ↑ Ayers, Andrew (2004). The Architecture of Paris. Stuttgart, London: Edition Axel Menges. Lk 107.
- ↑ Norberg-Schulz, Christian (1986). Baroque Architecture. New York: Rizzoli International Publications. Lk 78.
- ↑ Ayers, Andrew (2004). The Architecture of Paris. Stuttgart, London: Edition Axel Menges. Lk 106.
- ↑ Millon, Henry A (1961). Baroque and Rococo Architecture. New York: George Braziller Inc. Lk 30.